Õpetaja, kes muudab mõtlemist, muudab tulevikku
Autor: Elinor Toming
Tehnikaülikooli Arengufond asutas möödunud aastal põhikooli reaalainete stipendiumifondi. Sellele oodatakse kandideerima õpetajaid, kelle igapäevatöös sünnivad need hetked, mis kujundavad noorte suhtumist õppimisse. Hetked, mil õpilane ütleb: „Nüüd sain aru“ – ja julgeb edasi proovida.
Reaalainete õpetaja töö ei seisne ainult valemite õpetamises. See on töö hoiakute, enesekindluse ja mõtlemisoskuse kujundamisega. Oskus märgata, millal õpilane vajab teistsugust lähenemist, ja leida viis, kuidas keeruline muutuks arusaadavaks.
Arengufondi juhataja Elinor Toming vestles 2025. aasta stipendiaadi Anastassia Meinsoniga Iisaku põhikoolist, mis teda reaalainetes köidab ning kuidas ta oma õpilasi käivitab ja julgustab.
Mis tõi Teid reaalainete õpetaja ametisse ja mis täna selles töös hoiab? Mis paneb ja hoiab silma säramas?
Algselt tahtsin saada lasteaiaõpetajaks. Pärast keskkooli lõppu plaanisin seda õppima minna, kuid sel aastal vastuvõttu ei toimunud. Siis valisin matemaatikaõpetaja eriala, sest mind oli väga inspireerinud minu enda õpetaja – range, kuid õiglane. Täna hoiab mind selles töös võimalus mõjutada õpilaste arengut ja näha nende edusamme. Minu silmad hakkavad särama siis, kui õpilastel hakkab midagi välja tulema ja nad tunnevad eduelamust. Kui neil tekib huvi ja nad töötavad kaasa. Samuti siis, kui klassis on soe ja toetav õhkkond – kui suhted on head, õpilased rõõmustavad üksteise üle, naeratavad ja hoiavad kokku. Selline keskkond teeb õppimise päriselt elavaks.
Millist muutust soovite oma õpilastes kõige rohkem näha – lisaks teadmistele?
Iseseisvat mõtlemist ja julgust eksida. Soovin, et nad õpiksid küsimusi esitama, põhjendama ja lahendusi otsima, mitte ainult vastuseid ootama. Samuti on oluline, et õpilased ise mõistaksid õppimise vajadust ega ootaks, et õpetaja neid pidevalt suunab või tagant lükkab. Et neil kujuneks oskus mõelda mitu sammu ette – näha, mis võib olla järgmine samm ja millised on nende valikute tagajärjed, mitte keskenduda ainult tänasele päevale.
On Teil meenutada mõni konkreetne lugu õpilasest, kelle suhtumine reaalainetesse on Teie mõjul muutunud?
Mul oli õpilane, kellel olid varasemalt füüsikas väga nõrgad tulemused. Kui ta tuli minu juurde, oli tal keeruline nii valemite mõistmise kui ka teooria õppimisega. Ühel hetkel tegime klassiga läbi Rakett69 laagri, kus ilmnes selle õpilase täiesti teine külg – ta ei vajanud valemeid, kuid suutis suurepäraselt juhtida meeskonda, pakkuda lahendusi ja selgitada oma mõtlemist praktiliste näidete kaudu. Ta oli leidlik ja mõtles süsteemselt, toetudes oma kogemusele. See olukord pani mind mõistma, et füüsika ei ole ainult valemid ja teooria. Muutsin oma lähenemist: hakkasin rohkem kasutama praktilisi ülesandeid, katseid ja meeskonnatööd, et tuua aine lähemale neile, kellele teooria üksi ei toimi. Selle tulemusena muutus ka õpilase suhtumine – tal tekkis huvi ja soov ainega tegeleda. Ta hakkas rohkem osalema ja nägema, et ta on võimeline. Samal ajal muutusin ka mina õpetajana, leides uusi viise, kuidas erinevate õppijateni jõuda.
Kuidas aitate õpilastel ületada hirmu matemaatika ja füüsika ees? Millal saate aru, et olete teda mõjutanud?
Olen oma klassis loonud kokkuleppe, et kui midagi jääb arusaamatuks, tullakse kohe küsima – kas tunni ajal või pärast. Õpilased tulevadki, lahendame koos ja sageli ütlevad nad ise: „Nüüd sain aru, nüüd olen valmis tööd tegema.“ Nad ütlevad ausalt, kui nad ei mõista, ja see on oluline märk usaldusest. Selgitan alati, et minu ülesanne ei ole neid karistada, vaid õpetada õigesti lahendama ja matemaatikast aru saama. Mõju on näha siis, kui õpilased ei karda enam eksida, julgevad küsida ja võtavad ise vastutuse oma õppimise eest.
Kuidas suudate õpilasi päriselt kaasa haarata? Ja kuidas sisestada usku iseendasse, et nad julgeksid gümnaasiumis reaalainetega edasi minna?
Minu lähenemine on praktiline – kasutan väga palju katseid. Õpilastele meeldib ise teha, katsetada ja läbi selle aru saada. Nii muutub aine neile arusaadavaks ja kättesaadavaks. Kui õpilane mõistab, tekib huvi ja enesekindlus. Hinded kinnitavad, et ta saab hakkama. Kui motivatsioon kasvab, hakkab ta ise seadma eesmärke ja ei õpi enam ainult selleks, et „läbi saada“, vaid tahab rohkem teada ja edasi liikuda. Selline kogemus annab kindluse valida ka gümnaasiumis reaalained ja uskuda, et ta suudab hakkama saada.
Miks on oluline, et noored saaksid tugeva reaal- ja loodusteadusliku baasi juba põhikoolis?
Tugev baas ei tähenda ainult valemeid ja fakte. See tähendab oskust mõelda, analüüsida ja seoseid näha/ leida. Kui see oskus kujuneb varakult, suudab õpilane hiljem iseseisvalt õppida ja teha teadlikke valikuid. Reaalained õpetavad probleeme lahendama samm-sammult, mitte juhuslikult. See oskus kandub üle igasse eluvaldkonda. Kui põhikoolis jääb see vundament nõrgaks, on edasi väga raske liikuda.
Millised on täna õpetajatöös kõige suuremad väljakutsed?
Suurim väljakutse on hoida õpilaste tähelepanu ja huvi.
Kaasaegne keskkond on kiire ja killustatud ning õpilased on harjunud saama infot lühidalt ja visuaalselt. Pikk ja ühesuunaline selgitus ei toimi enam. Õpetaja peab pidevalt muutma oma lähenemist – tegema õppimise selgeks, praktiliseks ja eesmärgistatuks. Samal ajal tuleb kujundada õpilastes harjumus pingutada ka siis, kui tulemus ei tule kohe.
Pälvisite TalTechi Arengufondi põhikooli reaalainete õpetajate stipendiumi. Mis see tunnustus Sulle tähendab?
See on kinnitus, et minu töö ja lähenemine on märgatud. See annab kindlust, et liigun õiges suunas. Samas on see ka vastutus – jätkata arenemist, katsetada uusi meetodeid ja jagada oma kogemusi teistega. See tunnustus ei ole ainult mulle, vaid ka märk sellest, et õpetaja töö ja panus on oluline ning sellel on mõju.
Sellised lood ei ole erandid. Paratamatult mõistame õpetaja rolli meie elus alles 10-20-30 aastat hiljem. Aga meil on võimalik “anda tagasi” ja tunnustada tänaseid õpetajaid ja hoida neil sära silmis.
Õpetaja, kes loob turvalise keskkonna eksimiseks.
Õpetaja, kes aitab näha seoseid ja mõelda mitu sammu ette.
Õpetaja, kes suudab panna õpilase uskuma, et ta saab hakkama.Kui soovime, et Eestis oleks rohkem noori, kes julgevad valida keerulisema tee, peame toetama neid, kes selle tee alguses seisavad – õpetajaid!
