Jüri Ross: lisaks tehnikateadmistele andis tehnikaülikool ka semukapitali

Õpingute aeg tuleb Rossile väga tihti meelde – igal aastal toimuvad eriala vilistlastele ja tudengitele automaatika päevad. Suuremalt tähistati oma LS õpperühmaga poole sajandi möödumist astumisest TPI-sse aastal 1970. Peagi möödub juba 50 aastat lõpetamisest, mida saab samuti sõpruskonnaga väärikalt meenutada.

Valik just Tallinna Polütehnilisse Instituuti õppima minna ei olnud Rossile juhuslik. Sellega oli seotud tema onupoeg, automaatik Heino Ross. Juba umbes pool sajandit saab Jüri Ross tõdeda, et tipikas on ka tema abikaasa Margarita. Kohtuti EÜE Mustjala rühma liikmetena aastal 1972 ning Büroomaailmas ollakse ka töökaaslased, Margarita nimelt on perefirmas ametis pearaamatupidajana.

Artiklis kirjutab Jüri Ross nii inseneride, matemaatika, edukatelt õppimise kui ka oma kooli heaks annetamise tähtsusest.

Kink hoopis ülikoolile

Olen sündinud 23. mail 1953, seega sain tänavu 70. Sünnipäevakingi – mida mul nende kinkidega selles vanuses ikka teha oleks? – asemel palusin teha annetuse, mis läks mu oma koolile, praeguse nimega siis Tallinna Tehnikaülikoolile. Saan südamest tänada 106 sugulast, töösõpra, kooli- ja ülikoolikaaslast, kes annetasid stipendiumifondi üle nelja tuhande euro.

Mul on olnud väga hea suhe ülikooli emeriitrektori Andres Keevallikuga, kes oli ka meie LS- õpperühma õppejõud. Seetõttu otsustasin panustada Andres Keevalliku nimelisse fondi, mille stipendiumid on mõeldud IT teaduskonna doktorantidele. Seda fondi on toetanud ka AS Infotark-Büroomaailm, mille tegevdirektor ma olen. Rohkem infot fondi kohta on leitav SIIT.

Loodan ja soovin annetuste kaudu panustada eelkõige tehnoloogiaga, mehhatroonikaga seotud erialade arengusse. Olen ettevõtte juhina pidanud ülikoolis ka ettevõtluse teemalisi loenguid. Ning koos lapselapsega käisin robootikaringis.

Hoopis inimhingede insener

Võib-olla parim, mis ma ülikoolist kaasa sain, oli semukapital. See ei tähenda sugugi mitte vihjet korruptsioonile, vaid eelkõige seda, et sa võtad koos semudega ka ülikooli järel midagi koos ette, õpid nendelt, jagad oma kogemusi.

Suhtlen jätkuvalt oma kunagiste õpingukaaslastega. Nende seas on rohkelt edukaid insenere aga ka firmajuhte. Tõsi on muidugi ka see, et kuna oleme juba nn 70+, on suur osa meist ka aktiivsest tööst kõrvale tõmbunud.

Mina oma praegust tööd inseneri omaks siiski nimetada ei saa, pigem olen Büroomaailmas inimhingede insener. Ja hingi on palju – meil töötab 120 inimest. Küll on Büroomaailmas juhtivatel kohtadel mitmeid insenere. Tehnika- ja haldusjuht on Tõnu Toom, logistikakeskuse juhataja Erik Kull. Koos on meil hea lugeda kasvõi meile tehtud pakkumiste tehnilisi kirjeldusi, et teha parimad investeerimisotsused. Nii näiteks investeerisime 400 000 oma hoonete katustesse ehk teisisõnu rohelisemasse maailma. Lühikese ajaga oleme selle arvelt energiakuludena kokku hoidnud juba 60 000 eurot.

Insenerina on hea aga ka ükskõik millist praktilist tööd teha. Nüüdseks on sellest küll juba kolm aastakümmet, aga omal ajal ehitasime ise Büroomaailma esimese poe ruumid, valasime oma kätega ka betoonist põranda.

Sa näed ise oma töö tulemust

Praegu kurdetakse inseneride nappuse üle. Jah, Eesti ühiskonnas eelistatakse ehk tõesti pehmemaid erialasid. Ka on inseneeria omandamise mõttes keeruline. Vastused saavad siin olla vaid konkreetsed, palju pole ruumi oma arvamuse väljendamiseks.

Samas on inseneerial tohutu võlu: tegutsedes sa näed, mida oled teinud. Ehk teisiti küsides: milliste erialade inimesed on kõige õnnelikumad? Ehitajad ja aednikud! Seega peaksime rääkima ka eriala valivatele noortele rohkem sellest, et inseneeria valdkonnas töötades nad näevad vahetult oma töö tulemust.

Kuna teatavate ametite pidajaid on ühiskonnale elulisemalt vaja kui teisi ja kõiki riik tasuta õpetada ei jaksa, võiks ju osa erialasid olla tasulised. Küll peaks Eestis tasuta õpetama arste ja  õpetajaid, aga ka insenere.

Üks minu suuri põhimõtteid on: „Õpi parimatelt!“ Omal ajal õppisin palju soomlastelt, ilma nendeta oleks Büroomaailm keldripoeks jäänudki. Nemad näitasid meile tulevikuvõimalusi, võtsid messidele kaasa. Olen praegugi väga suur messidel käija.

Parimatelt õppimise puhul peame silmas pidama ka tõsiasja, et Eesti teaduse võimalusi arvestades on siin keeruline ise uusi tehnoloogiaid välja mõelda. Pigem sünnivad edukad mõtted koostöös teiste maade teadlastega. Eelkõige näen ma meie teadlasi seetõttu eesrindlike tehnoloogiate vahendajate, nende siin juurutajatena. Nn ise leiutamiseks ei jätku meil lihtsalt piisavalt potentsiaali.

Üksikud tipud saavutavad edu

Samas on Eestil üleilmastuvas maailmas siiski oma võimalus. Suurtootmise mõttes on meie väljavaated muidugi väikesed – inimesi lihtsalt ei jätku. Väljavaated on suured aga IT-aladel, mehhatroonikas.

Edu saavutavad kindlasti üksikud tippasjatundjad, ka väiksemad firmad. Tähtis on lihtsalt mõelda ja katsetada. Ka meil Büroomaailmas on väike 3D labor, kus teeme prototüüpe, seda ka nn tipi-poistele. Vajame innovatsiooni valdkonnas hüpet nagu oli meil näiteks nn tiigrihüpe. On kindel, et 3D printimine asendab treialid ja freesijad – metalliprinterid muutuvad kiiremateks ja odavamateks.

Samas pean ma hinnatavaks iga tööd ja selle tegijat. Ka allhankes pole minu meelest midagi taunimisväärset. Ka selleks on vaja programmjuhtimisega tööpinke, inseneeriat.

Üks oluline tõsiasi, mis inseneriõppe kasuks kõneleb, on see, et insenerid teenivad päris hästi. Ning mida nn defitsiitsem eriala on, seda enam selle asjatundjale makstakse – soovib ju ettevõtja endale kõige paremat asjatundjat. Et palga-asjad on selles valdkonnas tõesti muutunud, näitab ka see, et kui ma nõukogude aja lõpus ekskavaatoritehase Talleks arvutuskeskust juhtisin, teenisin õhtuti veel taksojuhina lisa.

Kellel võimalus, toetage õpinguid!

Kindlasti on probleem see, et ettevõtted nö tõmbavad tudengeid ka ülikooliõpingutelt ära. Küll aga soovitan ma igal õppijal olla kas tund-kaks päevas, võimalusel ka nädalavahetusel, olla mõnes firmas tööl. Nii kujuneb parimal moel side õpitava ja tegeliku elu vahel, tekib tunnetus töökollektiivis tegutsemiseks. Veelgi enam: kuna maailm on teisenenud ja inimloomus näib järjest keerulisem, tuleks minu arvates tulevastele inseneridele ka psühholoogiat õpetada.

Kõikidel aga, kel võimalus, soovitan noorte inimeste ülikooliõpinguid toetada. Selleks on vaja vaid kaht: et sinu hinges valitseks oma ülikooli suhtes tänutunne ning toetamine su isiklikku elatustaset ei langetaks.

Tänutunne tuleb ülikooli vilistlase hinge positiivsest kogemusest. Positiivne on kindlasti see, kui ülikool hoiab vilistlast lähedal – seda ka tennise- ja golfiturniire ning stiilseid pidusid korraldades.