Arvo Otsa nimeline stipendiumifond

Arvo Ots sündis 26. juunil 1931 Pärnus ning suri 91- aastasena 2022. aastal.

Ta alustas oma kooliteed Viljandis ning lõpetas 1950. aastal eksternina Tallinna 2. Keskkooli. Kõrghariduse sai ta Tallinna Tehnikaülikoolis (tollal TPI) soojuselektrijaamade erialal (cum laude).

1958. aastal kaitses ta tehnikakandidaadi väitekirja (praegu võrdsustatud PhD kraadiga) ning 1968. aastal NSVL tehnikadoktori väitekirja teemal „Soojusfüüsikalised ja keemilised protsessid põlevkivi tolmküttekolletes“. Professori kutsediplom anti talle 1969.Ta täiendas end Moskva Üleliidulises Soojustehnika Instituudis 1971; Budapesti Tehnikaülikoolis 1974; Toronto Ülikoolis 1990, Åbo Akademis 1992.

Alates 1960. aastast oli Arvo Otsa tegevus teadlase, inseneri ja õpetlasena seotud Tallinna Tehnikaülikooliga, kus ta oli 1960–1966 dotsent, 1966–1968 vanemteadur, 1968–1991 professor, edasi kümme aastat soojustehnika instituudi direktor ning 2001−2003 erakorraline professor. Pärast emiteerumist jätkas ta aastail 2003−2015 vanemteadurina.

Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti Arvo Ots 1983. aastal energeetika alal. Ta kuulus akadeemias informaatika ja tehnikateaduste osakonda. Oli pikaaegne Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu liige. Arvo Ots oli ka Soome Tehnikateaduste Akadeemia liige ja Ameerika Mehaanikainseneride Liidu (ASME) liige.

Arvo Otsa teadus- ja inseneritegevus oli suunatud tahkekütuste põletamise uurimisele ja tööstuslikele rakendustele. Ta oli üks põlevkivi põletamise alase teoreetilise teaduse rajajaid. Tema uuringud käsitlesid soojuselektrijaamade aurukatelde kolletes toimuvaid protsesse (tolmpõletus- ja keevkihtkatelde teooria ja praktika). Suures osas tänu tema uuringutele ja insenerioskustele on loodud kaasaegsed põlevkivienergeetika seadmed Eesti elektrijaamades. Tema noorusajal sai võimalikuks vananenud restkatelde asendamine tolmpõletamisseadmetega ja hiljem keevkihtkateldega.

Poole sajandi jooksul on Arvo Ots andnud oma teadmised edasi sadadele soojusjõuseadmete spetsialistidele ning olnud kolme NSVL doktoritöö ja paljude teaduste kandidaadi ja PhD väitekirjade juhendaja. Austatud teadlase sulest on ilmunud üle 500 teaduspublikatsiooni (sh neli monograafiat) ja mitmed kõrgkooliõpikud. Tal on kokku 19 patenti, autori- ja kasuliku mudeli tunnistust. Oma ala hinnatud spetsialistina ning teaduste akadeemia energeetikanõukogu liikmena panustas ta Eesti energiaseaduse väljatöötamisse ja Eesti energeetika arenguprogrammide koostamisse.

Kahel korral (1970, 1980) on Arvo Otsa tööd tunnustatud Nõukogude Eesti teaduspreemiaga, 1981 nimetati ta Eesti NSV teeneliseks teadlaseks, 1996 valiti ta Soome Tehnikateaduste Akadeemia välisliikmeks, 2001 pälvis ta Eesti Teaduste Akadeemia medali, 2002. aastal Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgi, aasta hiljem Tallinna Tehnikaülikooli teenetemedali Mente et Manu, 2005 ja 2006 Aasta Inseneri tiitli ning 2010 Eesti Vabariigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest ehk nn elutööpreemia.